Vastutusrikas raamatupidamine
Kui raamatupidajaks õppijatel oleks koolis vaja teha raamatupidamise lähiajaloo eksam, võiks üks eksamiküsimustest kõlada niimoodi: „Kuidas esitati maksuametile majandusaasta aruanne?“
Õige vastus kõlab: „Paberil aruanne tuli esitada maksuametile postiga saates või isiklikult kohale viies.“ Just selline oli raamatupidajate igapäevatöö üks osa 1990. aastatel ja veel 21. sajandi esimesel poolelgi.
Tänapäeval tundub mõte paberil aruannetest kummastav ja mõned raamatupidamise mõisted, näiteks nõukogudeaegne žurnaalorderite süsteem, on sootuks ajaloo hämarusse vajunud. Kuid aastal 1992, kui Rimess tööd alustas, oli see kõik Eestis veel tavapärane.
Lehekülg AS Rimessi kassaraamatust aastal 1993.
Ene Rahula tuli Rimessi raamatupidajana tööle 1993. aasta märtsis. Temast sai ettevõtte neljas töötaja lisaks Mati Nõmmistele ja kahele raamatupidajale. Varem Polümeeri tehases raamatupidaja ametit pidanud naisele tundus Rimessis kõik uudne ja moodne. Ene Rahula: „Mati juures kasutati klientide raamatupidamisarvestuseks ja aruannete koostamiseks arvutit ning oli ka raamatupidamisprogramm – see oli kõva sõna!“ Ühtlasi leidus nii mõnigi klient, kes lasi igati välja paista, et käib ajaga kaasas. Ene Rahulale meenub algusaastatest klient, kes kohtumistel asetas alati lauale oma mobiiltelefoni. Tol ajal olid need parajad kobakad ja pigem kohvri kui telefoni mõõtu.
Kuigi moodsaid tehnoloogilisi lahendusi tasapisi lisandus, ei tähendanud see, nagu oleks paberivaba raamatupidamine olnud juba käeulatuses. Vastupidi, toonaste nõuete järgi pidid dokumendid olema paberil, nii et pakse kaustu jagus virnade viisi. Muidugi tuli ka klientide maksudeklaratsioonid ja majandusaasta aruanded arvutist mitmes eksemplaris printida ja maksuametisse kohale viia, samamoodi ootas paberil haiguslehti haigekassa. Klientidega vahetati dokumente nii tavalise tiguposti kui ka faksi teel ja kohtuti samuti üsna sageli.
Asjaajamine käis paberil: dokumentide vastuvõtt äriregistris 2000. aastal. Foto: Raul Mee / Scanpix
