Ausa ettevõtluskeskkonna nimel

Maailmas tehtud uuringud on näidanud, et riikide majandusliku jõukuse ja sealsete audiitorite arvu ning kogemuse vahel on tugev seos. „Audiitor on otsekui finantsmaailma sanitar, kes kannab hoolt selle eest, et suurem saast oleks finantsaruannetest välja roogitud,“ võtab Grant Thornton Balticu partner ja audiitorteenuste juht Mart Nõmper mitte kõige peenemalt, kuid tabavalt kokku audiitori töö sisu ja eesmärgi.

Kolme kümnendi jooksul pole finantsmaailma sanitaride töö eesmärk muutunud, küll aga on töövõtted ja -vahendid tänapäeval tublisti teistsugused võrreldes paari-kolmekümne aasta taguse ajaga. Selle põhjus on nii tehnoloogiline areng, sealhulgas raamatupidamise kolimine paberilt arvutisse, kui ka Eesti finantsarvestuse vastavusse viimine rahvusvaheliste reeglitega. Ja loomulikult seaduste ning normide aina paisuv maht: veerandsada aastat tagasi audiitorite tegevust suunanud auditeerimiseeskiri mahtus vähem kui paarikümnele leheküljele, kuid praegu kehtiv audiitortegevuse seadus koos rahvusvaheliste standarditega ulatub suisa tuhatkonna leheküljeni.

Mati Nõmmiste ja Eva Veinberg said audiitori litsentsi detsembris 1992 ning alustasid Rimessis audititeenuse osutamist 1993. aastal, olles esialgu oma ettevõttes ainsad vandeaudiitorid. Eva Veinberg mäletab, et Rimessi üks esimesi kliente oli Lõuna-Eestis tegutsenud suur kütusefirma. „Toona olid inimesed oma tegevuses väga entusiastlikud. Ka selle ettevõtte juhid rääkisid innustunult ja põhjalikult oma ettevõttest, nii et me Matiga hakkasime vargsi kella vaatama: kojusõit Tallinna nihkus aina hilisemale tunnile,“ muigab Veinberg. Tema sõnul on kliendid alati väärtustanud seda, et auditifirma partnerid tulevad kohale ja leiavad aja neid kuulata. „Oleme ju samasugused ettevõtjad nagu nemad, lihtsalt teises valdkonnas,“ põhjendab Veinberg. Muide, põhimõte, et partnerid on kaasatud iga kliendi auditiprotsessi, kehtib siiani.

Üheksakümnendaid aastaid meenutades nendib Eva Veinberg, et audiitori töö oli nii sisult kui ka vormilt hoopis teistsugune. „Auditiprotsess ja auditi dokumenteerimine olid praegusega võrreldes nagu öö ja päev. Süsteemset käsitlust polnud, tegime, nagu oskasime. Ka 1990. aastate ärikeskkond oli teistsugune: reeglid küll kehtisid, kuid neid andis painutada. See ei tähenda, et oleks seadust rikutud, kuid eks nii mõnedki ettevõtted kõndisid noatera peal. Kuid leidus ka neid, kes selgelt kaldusid lubatust kõrvale ja ootasid ka audiitorilt, et too pigistaks silma kinni või ütleks, kuidas tagantjärele muuta dokumente niimoodi, et kõik reeglitekohane välja paistaks. Kord teataski ühe suurettevõtte juht, et kui ma tema tahtmise järgi ei tee, siis pole ma enam tema audiitor.“ Kliendi tahtmine sündiski: tema ja Rimessi teed läksid lahku. Õnneks oli tegemist looga sarjast „Erand kinnitab reeglit“, sest enamasti suhtuvad kliendid oma audiitorisse kui kindlustustunde andjasse, et raamatupidamises on asjad korras ning ettevõte on kaitstud pettuste ja väärkajastamiste eest.