Kuidas kõik algas?
Pöördeline, põnev ja muudatusterohke – need on sõnad, mis passivad iseloomustama Eesti elu 1990. aastatel.
Kaheksakümnendate teisel poolel alanud uutmistuuled tõid kaasa Eesti iseseisvuse taastamise 1991. aasta 20. augustil ja võimalikuks sai kõik see, mis eelneva poole sajandi jooksul oli olnud keelatud, alates vabast sõnast ja vabadest valimistest, lõpetades vabadusega olla ettevõtja.
Estkompexim avas Pärnus 1990. aasta mais Pinguini jäätisekohviku. Niinimetatud Pingviini jäätist mäletavad kõik, kes üheksakümnendail jäätisesöömise eas olid. Foto: Henn Soodla / Rahvusarhiiv
Mäletatavasti oli eraettevõtlus Nõukogude Liidus keelatud ja alles aastal 1985, kui suurriigi esimeseks meheks ehk kommunistliku partei peasekretäriks sai Mihhail Gorbatšov, hakati tema juhtimisel hapnikukraane veidi enam lahti keerama. Ühtlasi tähendas see sotsialistlikult käsumajanduselt, mis muude halbade asjade seas oli põhjustanud 1/6 planeedil ka kroonilise kaupade defitsiidi, turumajanduse poole liikuma hakkamist.
Eestis võeti 1990. aastal kasutusele ostukaardid, et kaitsta siseturgu mujalt Nõukogude Liidust siia saabunud ostjate eest. Ostukaarti oli vaja näiteks piima ostmisel. Fotol Leningradi pood Tallinnas Lasnamäel. Foto: ETA/ rahvusarhiiv
Eestis võib turumajanduse taassünniks pidada 1987. aastat, sest siis võeti Nõukogude Liidus vastu määrus, mille kohaselt lubati koos välismaiste partneritega hakata asutama ühisfirmasid ja tegevust tohtisid alustada väikeettevõtted ehk kooperatiivid. Tõsi küll, esialgu oli neil mõningasi piiranguid: nimelt võisid kooperatiivid tegutseda üksnes riiklike ettevõtete või asutuste juures.
Taas saavutatud ärivabaduse võib kahtlemata kanda ühiskonnas toimunud positiivsete muudatuste kilda, kuid samal ajal leidus ka palju negatiivset. Kuritegevus lokkas ja ettevõtjatel käisid vahel külas katusepakkujad, kes turvalise äriajamise tagamise „teenust“ pakkudes soovisid vastutasuks raha või muud meelepärast. Majandus oli kokkukukkumise äärel ja kaupade defitsiit muutus aina hullemaks, nii et 1992. aasta jaanuaris kehtestati Eestis majanduslik eriolukord ning peamisi toiduaineid, näiteks piima, leiba ja võid, sai osta talongide eest. Rubla väärtus kukkus kolinal ja inflatsioon ulatus 1992. aastal üle 1000 protsendi. Kuid majanduses oli ka häid uudiseid: asutati Eesti majanduse lipulaevaks kujunenud Hansapank ja enne jaanipäeva võeti käibele Eesti kroon.
Koos majandusmudeli muutumise ja ettevõtluse arenguga pidi muutuma ka finantsarvestus. Nõukogude Liidus oli raamatupidamisarvestuse põhiülesanne kontrollida riigi majandusplaanide täitmist ja tagada sotsialistliku omandi kaitse, kuid nüüd oli vaja aruanded suunata praktilisema eesmärgi teenistusse: anda juhtkonnale infot otsuste langetamiseks ja olla praktiline teabematerjal teistele lugejatele, kes ettevõtte käekäigust huvitatud.
Esimene samm Eesti raamatupidamise ja aruandluse süsteemi ajakohastamisel astuti 1991. aastal, kui jõustus raamatupidamise põhimäärus. Võrreldes nõukogudeaegse süsteemiga oli muudatusi üksjagu: näiteks muutus raamatupidamisarvestus kassapõhisest tekkepõhiseks ja igal raamatupidamiskohustuslasel tuli välja töötada oma raamatupidamise sise-eeskiri. Raamatupidamise põhimäärusest juhinduti Eesti organisatsioonide finantsarvestuses kuni 1. jaanuarini 1995, kui hakkas kehtima raamatupidamise seadus.
Ka auditeerimise valdkond käis ajaga kaasas: 1990. aastal hakkas rahandusministeeriumi juures valdkonna arendajana tööle audiitortegevuse nõukogu ja Eesti NSV valitsus võttis vastu audiitortegevuse ajutise põhimääruse. Esimese auditeerimisjuhiste kogumiku valmimiseni läks aga veel neli aastat. Enne seda jõudsid Eestis tegutsema hakata rahvusvahelised auditeerimisfirmad: esimestena avasid siin 1992. aastal uksed KPMG ja PricewaterhouseCoopers.